Miks GreenDice loodi?
Mõistmiseks tuleb lugeda terviklugu
Armastus esimesest silmapilgust
Ajal kui maailmas räägiti potentsiaalsest digitaalsest kollapsist ehk terminist Y2K ja sellest, kas it-seadmed toimivad pärast kurikuulsat 31. dets. 1999 kuupäeva, unistas üks 10-aastane poiss esimesest isiklikust arvutist. Tema nimi oli Argo – GreenDice’i idee autor.
Minu silmad kohtusid arvutiga esmakordselt lapsepõlve parima sõbra juures. Nägin elu esimest arvutimängu ja sammudes tagasi koju imestasin, kuidas üks seade niivõrd haaravaks osutus.
Igatahes olin müüdud, tahtsin isiklikku arvutit. Nagu iga 10-aastane, et saaks alustuseks lihtsalt mängida 🙂
Iganädalane “Kuldne Börs” ja kolimine
Hakkasin ostma taskuraha eest koju lehte “Kuldne Börs”, mida suure huviga lappasin, leidmaks oma arvutit. Kahjuks polnud vanematel minuga sarnast vasikavaimustust. Veel hullem, nad vaatasid rasvaselt alla joonitud arvutikuulutuste asemel hoopis majamüügi rubriiki.
Kolimine? Siis tuli šokk, ema ja isa olid otsustanud osta maja. Elasime Võru vallas ja niigi pisikeses kohas. Maamaja asus Räpo külas, sama vald, aga see vahe, et kui eelmises leidus umbes 100 inimest, siis Räpol tundus olevat null. Kaotasin kõik oma küla sõbrad ja see R-tähega koht tundus täielik tühermaa. Isegi kui pikalt otsida, siis lähim naaber ilmus silmapiirile 2km kauguselt ning oli 60-aastane vanahärra.
Reaalsus kohal, unistasin aina enam isiklikust arvutist, nägin seda kui oma uut parimat kõige targemat sõpra. Kahjuks pärast maja hankimist ei saanud vanemad arvutiostu enam lubada, raha oli niigi alati puudu. Pealegi oli tol ajal arusaam teine. Produktiivne töö tehti labidaga maad kaevates, kirvega puid lõhkudes, loomi talitades, marju või seeni korjates, aga kindlasti mitte arvuti taga.
Vähemalt sattusin kolimisega Võru linnakooli, kus oli arvutiklass. Koduteel umbes 8km kaugusel asus avalik internetipunkt, seal sain nädalas paar tundi oma unistusele otsa vaadata. Kinnitasin endale, et minu unistuse pill on palju-palju kiirem ja parem kui need avalikult kasutatavad raalid.
Minu esimene arvuti ja maailma kõige õnnelikum inimene
Aastad möödusid, sain 15. aastaseks, turule olid jõudnud Pentium 4 põlvkonna protsessorid ja mu ema ütles mulle kaua oodatud sõnad. Vali endale arvuti, oleme valmis selle krediitkaardi abil soetama (tagantjärele mõeldes, 20% intress, et täita teismelise unistust).
Minu esimeseks arvutiks sai ORDI, mis maksis ligikaudu 13 000.- krooni ja nii tundsin end maailma kõige õnnelikuma inimesena.
Arvuti ilma internetita on nagu auto kütuseta
Kogusin raha ja ostsin endale elu esimese arvutimängu, milleks osutus “Worms” . Tõin CD plaadi koju ja installeerisin arvutisse. Mõned päevad ja hakkas juba igav. Tekkis arusaam, et arvuti ei saavuta maksimaalset potentsiaali, kui pole ühendatud internetti. Olin ju internetti avalikes punktides kasutanud ja teadsin selle kasu.
Panin peas pildi kokku ja leidsin ennast uuelt missioonilt, leida lahendus, kuidas saada koju internet.
Elasin ju endiselt selles suurepärases kohas, kus tundus, et peale meie ei elagi teisi inimesi. Ema ja veel vähem isa, kes tegelikult pole tänaseni kordagi arvutit kasutanud, teemast midagi ei teadnud. Uurisin omapäi erinevaid lahendusi, käisin läbi kõik tavapärased teenusepakkujad ja selgus kurb tõsiasi – internetti meie majja pole võimalik pakkuda.
Ei, ei, ei, ma ei leppinud sellega! Polnud lihtsalt võimalik, et vanemad kolisid täpselt sinna, kuhu ükski internetilahendus ei küündi. Hakkasin arvutiklassis lugema foorumeid, kaevasin artiklites ja otsisin informatsiooni. Avastasin, et isegi kõige inimtühjemates kõrbekohtades on internet tänu satelliitidele.
Olin endiselt 15 ja võtsin asja ette. Arvuti abil sain info, kuidas ehitada satelliidikomplekt, millega püüda taevast internet. Mäletan tänaseni, et taldrikuks sai Triax 110cm (mida näeb ka pildilt).
Tellisin arvuti teel Saksamaalt tuuneri Dreambox, satelliidipead ja erinevad vajalikud vidinad. Asjad koos asusin paigaldama, sättisin ja sättisin kuni lõpuks oli meil kodus kolme kanali asemel 5000 kanalit.
Sain kätte neli satelliiti – Astra, Hotbird, Sirius ja Thor. Tegutsesin endalegi teadmata nagu fanatt. Tagantjärele mõeldes, nii imelik kui see ka pole, kui inimestel on eesmärk otsivad nad pidevalt võimalusi ja lahendusi, et seda ellu viia.
Mul edenes hästi ja arvutitehnika kauge isa ei mõistnud, kuidas oli nüüd kodus kolme kanali asemel pea 5000 kanalit. Telekat meeldis talle pärast rasket maatööd ikka vaadata.
Mina ei tahtnud telekat vaadata, tahtsin internetti! Sõlmisin ühe saksa teenusepakkujaga lepingu ja kodus oli lõpuks internet. Selgus, et see liiklus on ühesuunaline, et taevast info alla tuleks on vaja sinna teade viia. Päringu saatmine maalt orbiidile oli hirmkallis ja selleks raha polnud, kuid siis avastasin, et selleks sobib mobiiliga tekitatav GPRS ühendus. Otse loomulikult ei olnud kodus ka korralikku telefonilevi. Mobiil pidi paiknema teise korruse aknast väljas, et üldse mõni levipulk tekiks. GPRS oli aeglane, aga kui päring sai saadetud, siis tuhisesid internetilehed arvutisse äärmiselt kiiresti.
Minu missioon oli saavutatud, mul oli kodus päris oma internet!
Taipamine ja elu pöördepunkt – õpetage oma lapsi olema produktiivsed
Noore poisina oli mul väga hea isa, ta õpetas mind olema produktiivne. Näiteks raiusime koos võsa, sidusime vihtadeks ja müüsime Tallinna Loomaaiale. Tegime metsas küttepuid, mida pakkusime linnaelanikele, või korjasime seeni ja marju, millega kauplesin Võru linna turul. Kõik see oli tegelikult tootlik tegevus, kuid kitsaskohaks liiga väike lisandväärtus. Samas mõistsin kui oluline on olla produktiivne ja arvutitehnika andis mulle lihtsalt võimaluse teha kõrgema lisandväärtusega tööd.
Lahendades kodust internetiprobleemi õppisin satelliitidest ja nendega seonduvast. Kuigi isale ei meeldinud, et arvutitega jändasin, toetas mind ema, kes ütles, et tee seda, mis meeldib ja nii oligi. Hakkasin inimestele pakkuma analoogseid lahendusi nagu tegin endale. Tellisin seadmed, panin komplektid kokku ja müüsin maha. Teenisin palju rohkem kui marjade korjamise, puude lõhkumise või muu säärasega. Arvutioskused kasvasid ja keskkooli astudes asutasin õpilasfirma. Valmistasin ettevõtjatele visiitkaarte ja lõin neile kodulehti.
Märkamatult õppisin arvuti abil tundma erinevaid valdkondi, katsetasin mitmeid ettevõtmisi ja läbi juhuse sattusin pakkuma IT-tehnikat (aastal 2009 sündis NB.ee OÜ). Taipasin, et see sama seade, millest unistasin, pani mind it-maailma kohta huvi tundma ning muutusin arvutimaailmas üpris pädevaks. Varasemalt nõustasin tuttavaid, kuid nüüd pakkusin turule personaalset tehnikapartnerit, kes vastutas klientide heaolu eest ka pärast seadmete müüki.
Tuli aeg astuda ülikooli. Liisk langes TTÜ keskkonnatehnika inseneri erialale. Olin juba it-maastikul tegev, aga loodus ja keskkond sümpatiseerisid ning õppest kasvas välja keskkonnateadlikkus.
GreenDice’i algus:
Ligikaudu 10 aastat oli möödunud NB.ee loomisest ja firma oli Eestis saavutanud korraliku positsiooni. Lisaks tegutsesime Lätis.
Juhuslik turismireis viis Marokosse, väikekülla nimega Tagazhout. Tegu ei olnud tavalise turismikuurortiga, vaid sattusime reaalse kohaliku elu keskele. Surfiklubi manager Hamza oli suhteliselt IT pädev, sest töötas varasemalt arvutite paranduses. Pärast temaga vestlust jäi mulje, et kogu riik on päris it-teadlik. Hakkasin entusiasmist suhtlema kohalike inimestega ja sain aru, et minu loodud eeldus oli täiesti petlik.
Inimesed ei mõistnud, kuidas saab arvuti nende elu paremuse poole muuta. Kuigi nende ees seisis nüüdseks 30-aastaseks saanud sama poiss, kes veel 15 aastat tagasi unistas oma elu esimesest arvutist ja kelle elu arvuti oli täielikult muutnud. Arvuti asemel unistas iga marokolane hoopis sellest, et saaks emigreeruda Euroopasse. Põhjuseks madal palk, kui leiad töökoha, siis teenid Marokos ligikaudu 300eurost kuutasu.
Leidsin ennast mõttelt luua Agadiri (linn Marokos) arvuti huviring. Tahtsin rääkida, kuidas seadme teel oma elujärge parandada, olin ju läbinud analoogse teekonna. Teadsin NB.ee kaudu, et arenenud riigid Euroopas upuvad vanasse tehnikasse ja me ei suuda seda maksimaalselt taaskasutada. Turg on kasutatud seadmeid täis, kümneid kui mitte sadu tuhandeid vedeleb lihtsalt hulgiladudes.
Lõime koos Hamzaga ettevõtte, mille nimeks sai ChipTech, rentisime pisikesed ruumid ja täpselt enne Covidit tõime Euroopast esimesed 60 sülearvutit.
Arvutioskus võimaldab teha kõrgema lisandväärtusega tööd
Osalejatel, kel tekkis arvutimaailma vastu huvi, oli võimalik soetada korralik, kuid ca 6 aastat vana seade. Hinnaks ligikaudu 200-250eurot, et siis juba meiega edaspidi veebi kaudu areneda.
Küsimus, millest sai alguse GreenDice’i kontseptsioon!
Maroko inimesed hindasid meie tegevust, aga üks julgem inimene ütles järgmised sõnad. Väga äge, et tahate meie elu paremaks teha, aga miks peame jälle ostma eurooplaste prügi…
Mina, kes olin 10+ aastat müünud uusi seadmeid turule, hakkasin esimest korda elus mõtlema, mis saab tehnikast kui ettevõtted seda enam ei kasuta. Kuidas seadmete elukaared lõppevad ja kuhu need lõpuks välja jõuavad? Lisaks sellele olin söögi alla ja söögi peale märganud artikkelreklaame, kuidas Euroopa firmad pingutavad maksimaalselt, et olla vastutustundlikumad, jätkusuutlikumad ja rohelisemad.
Keskkonnateadlikuna mõtlesin, et igal tootel ja teenusel on oma kindel keskkonnamõju, enamasti negatiivne ja seda hinnatakse süsiniku jalajälje kaudu. Firmad peavad tulevikus oma keskkonnamõju mõõtma ja vähendama. Enam ei saa olla ainult majanduslikult jätkusuutlik, vaid peab muutma oma tegevust keskkonnale vähem kahjulikumaks. Taipasin, et inimesed, kes on valmis taaskasutama, saavad aidata firmade tekitatud keskkonnamõju vähendada.
Veidi veel ja maailmasse jõudis COVID…
Kaugõpe ja -töö kutsusid esile arvutimaailma murekohad. Isegi Eestis tuli välja erinevaid probleeme, kus perekondadel puudus arvuti kasutamise võimalus. Olin juba unustanud, et ka tänasel päeval elab Eestis meeletult palju lapsi, kes sarnaselt minule unistavad oma elu esimesest arvutist. Seade, mis tegelikult võib neile anda sarnase tõuke nagu minule.
Otsisin lahendust ja visandasin paberile ühe it-tehnika toote täiusliku ringi, millest sai täring. Sündis GreenDice, sümboliseerides meie missiooni. Muuta arvutimaailm kättesaadavaks igale inimesele maailmas. Olenemata sellest, millises maakera nurgas ta parasjagu paikneb. Arvuti saab muuta elu ja võrdset arenemisvõimalust läbi digimaailma väärib meist igaüks. Just seepärast loob GreenDice rahvusvahelist kogukonda, mis hetkel on Eestis ja Lätis, kuid tulevikus jõuame taas kord kaugemale.
GreenDice on ärimudel, sest äri muudab maailma! Usume, et saame aidata väga huvitavalt ja ausalt suurfirmade keskkonnamõju vähendada, samas liikudes oma missiooni suunas muuta digitaalne maailm iga inimese jaoks kättesaadavaks. Kasumlikult toimetades hakatakse meie kontseptsiooni kopeerima ja nii kiirendame lihtsalt missiooni elluviimist.
Juba praegu on Eesti inimestel võimalik liituda kogukonnateenusega vaid 5,9€ eest kuus. See on tasu, mida peame kõigi jaoks jõukohaseks, lisaks võtame inimeselt ära kõik seadmega seotud riskid ja anname juurde hariduslikult suunava kogukonnaplatvormi kasutusõiguse.
Iga aasta toodetakse maailmas rohkem kui 2 miljardit IT-tehnika seadet. Meil on lahendus, kuidas juba toodetut maksimaalselt taaskasutada ja hoida ära ebavajalik tehnikaprügi teke,
Kuid, mis kõige olulisem – täidame paljude inimeste unistuse arvutimaailmast ning kogukonna kaasabil muudame selle lõpuks ka arusaadavaks.
Aitäh aja eest ja usun, et läbi minu loo mõistate, miks GreenDice usub, et keskkonnamõju aus vähendamine muudab it-maailma iga inimese jaoks kättesaadavaks!
Argo Alaniit
GreenDice´i idee autor ja tegevjuht