Miks GreenDice loodi?
Mõistmiseks tuleb lugeda terviklugu
Armastus esimesest silmapilgust
Ajal kui maailmas räägiti potentsiaalsest digitaalsest kollapsist ehk terminist Y2K ja sellest, kas it-seadmed toimivad pärast kurikuulsat 31. dets. 1999 kuupäeva, unistas üks 10-aastane poiss esimesest isiklikust arvutist. Tema nimi oli Argo – GreenDice’i idee autor.
Minu silmad kohtusid arvutiga esmakordselt lapsepõlve parima sõbra juures. Nägin elu esimest arvutimängu ja sammudes tagasi koju imestasin, kuidas üks seade niivõrd haaravaks osutus.
Igatahes olin müüdud, tahtsin isiklikku arvutit. Nagu iga 10-aastane, et saaks alustuseks lihtsalt mängida 🙂
Iganädalane “Kuldne Börs” ja kolimine
Ostsin taskuraha eest koju lehte “Kuldne Börs”, millest suure huviga arvutikuulutusi lappasin. Kahjuks polnud vanematel minuga sarnast vasikavaimustust. Veel hullem, nad vaatasid minu rasvaselt alla joonitud arvutikuulutuste asemel hoopis majamüügi rubriiki.
Kolimine? Siis tuli šokk, ema ja isa olid otsustanud osta maja. Elasime Võru vallas niigi pisikeses kohas. Uus maajama soetati Räpo külla, sama vald, aga kui eelmises kohas oli umbes 100 inimest, siis Räpol tundus olevat null. Kaotasin kõik oma küla sõbrad ja see R-tähega koht tundus täielik tühermaa. Isegi kui pikalt otsida, ilmus lähim naaber silmapiirile 2km kauguselt ning oli 60-aastane vanahärra.
Reaalsus kohal, unistasin aina enam isiklikust arvutist, nägin seda kui uut parimat kõige targemat sõpra. Kahjuks pärast maja hankimist ei saanud vanemad arvutiostu enam lubada, raha oli niigi alati puudu. Pealegi oli tol ajal arusaam teine. Produktiivne töö tehti labidaga maad kaevates, kirvega puid lõhkudes, loomi talitades, marju või seeni korjates, aga kindlasti mitte arvuti taga.
Vähemalt sattusin kolimisega Võru linnakooli, kus oli arvutiklass. Koduteel umbes 8km kaugusel asus avalik internetipunkt, seal sain nädalas paar tundi oma unistusele otsa vaadata. Kinnitasin endale, et minu unistuse aparaat on palju-palju kiirem ja parem kui need avalikus kasutuses raalid.
Minu esimene arvuti ja maailma kõige õnnelikum inimene
Aastad möödusid, sain 15. aastaseks, turule jõudsid Pentium 4 põlvkonna protsessorid ja ema ütles mulle kaua oodatud sõnad. Vali endale arvuti, oleme valmis selle krediitkaardi abil soetama (tagantjärele mõeldes, 20% intress, et täita teismelise unistust).
Minu esimeseks arvutiks sai ORDI, mis maksis ligikaudu 13 000.- krooni ja nii tundsin end maailma kõige õnnelikuma inimesena.
Arvuti ilma internetita on nagu auto kütuseta
Kogusin raha ja ostsin elu esimese arvutimängu, milleks osutus “Worms” . Tõin CD-plaadi koju ja installeerisin arvutisse. Mõned päevad ning hakkas juba igav. Tekkis arusaam, et arvuti ei saavuta maksimaalset potentsiaali, kui pole ühendatud internetti. Olin ju internetti avalikes punktides kasutanud ja teadsin selle kasu.
Panin peas pildi kokku ja leidsin ennast uuelt missioonilt, leida lahendus, kuidas saada koju internet.
Elasin ju endiselt selles suurepärases kohas, kus tundus, et peale meie ei elagi teisi inimesi. Ema ja veel vähem isa, kes tegelikult pole tänaseni kordagi arvutit kasutanud, teemast midagi ei teadnud. Uurisin omapäi erinevaid lahendusi, käisin läbi kõik tavapärased teenusepakkujad ja selgus kurb tõsiasi – internetti meie majja pole võimalik pakkuda.
Ei, ei, ei, ma ei leppinud sellega! Polnud lihtsalt võimalik, et vanemad kolisid täpselt sinna, kuhu ükski internetilahendus ei ulatu. Hakkasin arvutiklassis lugema foorumeid, kaevasin artiklites ja otsisin informatsiooni. Avastasin, et isegi kõige inimtühjemates kõrbekohtades on internet tänu satelliitidele.
Olin endiselt 15 ja võtsin asja käsile. Arvuti kaudu sain info, kuidas ehitada satelliidikomplekt, millega püüda taevast internet. Mäletan tänaseni, et taldrikuks sai Triax 110cm (mida näeb pildilt).
Tellisin interneti teel Saksamaalt tuuneri Dreambox, satelliidipead ja erinevad vajalikud vidinad. Asjad koos asusin paigaldama, sättisin ja sättisin kuni lõpuks oli meil kodus kolme kanali asemel 5000 kanalit.
Püüdsin neli satelliiti – Astra, Hotbird, Sirius ja Thor. Tegutsesin endalegi teadmata nagu fanatt. Tagantjärele mõeldes, nii imelik kui see ka pole, kui inimestel on eesmärk otsivad nad pidevalt võimalusi ja lahendusi, et seda ellu viia.
Töö hakkas kandma vilja, näiteks arvutitehnika kauge isa ei mõistnud, kuidas oli kodus ühtäkki kolme kanali asemel ca. 5000 kanalit. Telekat meeldis talle pärast rasket maatööd ikka vaadata.
Mina ei tahtnud telekat vaadata, tahtsin internetti! Sõlmisin ühe saksa teenusepakkujaga lepingu ja kodus oli lõpuks internet. Selgus, et see liiklus on ühesuunaline, et taevast info alla tuleks on vaja sinna teade viia. Päringu saatmine maalt orbiidile oli hirmkallis lahendus ja selleks raha polnud, kuid siis avastasin, et päringu saab teha mobiilse GPRS ühendusega. Otse loomulikult ei olnud kodus ka korralikku telefonilevi. Mobiil pidi paiknema teise korruse aknast väljas, et üldse mõni levipulk ennast ekraanile joonistaks. GPRS oli aeglane, aga kui päring sai saadetud, siis tuhisesid internetilehed arvutisse äärmiselt kiiresti.
Missioon saada koju internet oli täidetud!
Taipamine ja elu pöördepunkt – õpetage oma lapsi olema produktiivsed
Noore poisina oli mul väga hea isa, ta õpetas mind olema produktiivne. Näiteks raiusime koos võsa, sidusime vihtadeks ja müüsime Tallinna Loomaaiale. Tegime metsas küttepuid, mida pakkusime linnaelanikele, või korjasime seeni ja marju, millega kauplesin Võru linna turul. Kõik see oli tegelikult tootlik tegevus, kuid kitsaskohaks liiga väike lisandväärtus. Samas mõistsin kui oluline on olla produktiivne ja arvutitehnika andis mulle lihtsalt võimaluse teha kõrgema lisandväärtusega tööd.
Lahendades kodust internetiprobleemi õppisin satelliitidest ja nendega seonduvast. Kuigi isale ei meeldinud, et arvutitega mässasin, toetas mind ema, kes ütles, et tee seda, mis meeldib ja nii oligi. Hakkasin inimestele pakkuma analoogseid lahendusi nagu tegin endale. Tellisin seadmed, panin komplektid kokku ja müüsin maha. Teenisin palju rohkem kui marjade korjamise, puude lõhkumise või muu säärasega. Arvutioskused kasvasid ja keskkooli astudes asutasin õpilasfirma. Valmistasin ettevõtjatele visiitkaarte ja lõin neile kodulehti.
Märkamatult õppisin arvuti abil tundma erinevaid valdkondi, katsetasin erinevaid ettevõtmisi ja läbi juhuse sattusin pakkuma IT-tehnikat (aastal 2009 sündis NB.ee OÜ). Taipasin, et see sama seade, millest unistasin, pani mind IT-maailma kohta huvi tundma ja olin saanud arvutimaailmas üpris pädevaks. Varasemalt nõustasin tuttavaid, kuid nüüd pakkusin turule personaalset tehnikapartnerit, kes vastutas klientide heaolu eest ka pärast seadmete tarnimist.
Tuli aeg astuda ülikooli. Liisk langes TTÜ keskkonnatehnika inseneri erialale. Olin juba IT-maastikul tegev, aga loodus ja keskkond sümpatiseerisid ning õppest kasvas välja huvi keskkonnaga seotud teemade vastu.
GreenDice’i algus:
Ligikaudu 10 aastat oli möödunud NB.ee loomisest ja firma saavutanud Eestis korraliku turupositsiooni. Lisaks tegutsesime Lätis.
Juhuslik turismireis viis mind Marokosse, väikekülla nimega Tagazhout. Tegu ei olnud tavalise turismikuurortiga, vaid nägin reaalset kohalikku elu. Surfiklubi juhataja Hamza oli suhteliselt IT-pädev. Pärast temaga vestlust jäi mulje, et kogu riik on päris it-teadlik. Hakkasin entusiasmist suhtlema kohalike inimestega ja sain aru, et minu loodud eeldus osutus täiesti petlikuks.
Inimesed ei mõistnud, kuidas saab arvuti nende elu paremuse poole suunata. Kuigi nende ees seisis nüüdseks 30-aastaseks saanud sama poiss, kes veel 15 aastat tagasi unistas oma elu esimesest arvutist ja kelle elu arvuti oli täielikult muutnud. Arvuti asemel unistas iga marokolane hoopis Euroopasse emigreerumisest. Põhjuseks madal palk, kui leiad töökoha, teenid ligikaudu 300eurost kuutasu.
Leidsin ennast mõttelt luua Agadiri (linn Marokos) arvuti huviring. Tahtsin näidata, kuidas digitaalse maailma kaudu elujärge parandada, olin ju läbinud analoogse teekonna. Teadsin NB.ee kaudu, et arenenud riigid Euroopas upuvad vanasse tehnikasse ja me ei suuda seda maksimaalselt korduskasutada. Tegelikult me isegi ei mõõda seda ja turg on kasutatud seadmeid täis, kümneid kui mitte sadu tuhandeid vedeleb lihtsalt ladudes.
Lõime koos Hamzaga ettevõtte nimega ChipTech, rentisime pisikesed ruumid ja täpselt enne Covidit tõime Euroopast esimesed 60 sülearvutit.
Arvutioskus võimaldab teha kõrgema lisandväärtusega tööd
Osalejatel, kel tekkis arvutimaailma vastu huvi, oli võimalik soetada korralik, kuid ca 6 aastat vana seade. Hinnaks ligikaudu 200-250eurot, et siis juba meiega edaspidi veebi kaudu areneda.
Küsimus, millest sai alguse GreenDice’i kontseptsioon!
Maroko inimesed hindasid meie tegevust, aga üks julgem lausus järgmised sõnad. “Väga äge, et tahate meie elu paremaks muuta, aga miks peame jälle ostma eurooplaste prügi…”
Mina, kes olin 10+ aastat müünud uusi seadmeid turule, hakkasin esimest korda elus mõtlema, mis saab tehnikast päriselt kui ettevõtted seda enam ei kasuta. Kuidas seadmete elukaared lõppevad ning kuhu lõpuks välja jõuavad? Lisaks sellele olin söögi alla ja söögi peale märganud artikkelreklaame, kuidas Euroopa firmad pingutavad maksimaalselt, et olla vastutustundlikumad, jätkusuutlikumad ja rohelisemad.
Keskkonnateadlikuna mõtlesin, et igal tootel ja teenusel on oma kindel keskkonna- või kliimamõju, enamasti negatiivne ja seda hinnatakse kliima puhul CO2 jalajälje kaudu. Firmad peavad tulevikus oma kliima- ja keskkonnamõju mõõtma ning vähendama. Enam ei piisa ainult kasumlikkusest, vaid peab muutma oma tegevust keskkonnale vähem kahjulikumaks. Taipasin, et inimesed, kes on valmis vastutustundlikult korduskasutama on olulised firmade keskkonnaeesmärkide täitmisel ja isegi saavad nende jaoks raha kokku hoida.
Veidi veel ja maailmasse jõudis COVID…
Kaugõpe ja -töö kutsusid esile arvutimaailma murekohad. Isegi Eestis tuli välja suuri probleeme, kus perekondadel puudus korralike IT seadmete kasutamise võimalus. Olin juba unustanud, et ka tänasel päeval elab Eestis meeletult palju lapsi, kes sarnaselt minule unistavad oma elu esimesest arvutist. Seade, mis tegelikult võib õigesti suunates anda neile sarnase tõuke nagu minule.
Otsisin lahendust ja visandasin paberile ühe IT-tehnika toote täiusliku ringi, millest sai tä-ring. Sündis GreenDice ja missioon: muuta arvutimaailm kättesaadavaks igale inimesele maailmas. Olenemata, millises maakera nurgas ta parasjagu paikneb.
Arvuti saab muuta elu ja võrdset arenemisvõimalust läbi digimaailma väärib meist igaüks. Just seepärast unistame, et jõuame GreenDice’iga jälle ka Eestist kaugemale.
GreenDice on ärimudel, sest kasumlik äri on jätkusuutlik, mis võib maailma muuta! Usume, et saame aidata unikaalselt kaasa suurfirmade kestlikkuse eesmärkidele, muutes seeläbi digitaalse maailma iga inimese jaoks taskukohaseks.
Juba praegu on Eesti inimestel võimalik liituda kogukonnateenusega vaid 5,9€ eest kuus. See on tasu, mida peame kõigi eestlaste jaoks jõukohaseks. Võtame liitujatelt ära kõik seadmega seotud riskid. Usume, et väike tasu ja puuduvad riskid võimendavad korduskasutust, kuid eeldavad vastutust.
Iga aasta toodetakse maailmas rohkem kui 2 miljardit IT-tehnika seadet. Meil on lahendus, kuidas mõõta korduskasutust ja vähendada ebavajalikku elektroonikajäätmete teket, sidudes seejuures positiivselt erinevaid ühiskonna gruppe.
Kõige olulisem – tahame täita paljude unistuse arvutimaailmast, luues võrdse võimaluse digimaailmas arenemiseks!
Aitäh lugemast!
Usun, et läbi minu loo mõistate, miks GreenDice tahab muuta kvaliteetse arvutimaailma kättesaadavaks võimalikult paljudele.
Argo Alaniit
GreenDice´i idee autor ja tegevjuht