Roherevolutsioon

[vc_row][vc_column][vc_column_text]

Miks jauratakse praegu kõigest rohelisest rohkem kui kunagi varem? Miks ei tehtud seda nõnda aktiivselt 30 aastat või 50 aastat tagasi?

Nii üllatav kui see ka pole, siis aastal 1950 oli maailmas vaid 2,5 miljardit inimest. Aastaks 2023 on meid kokku 8 miljardit.

[/vc_column_text][/vc_column][/vc_row][vc_row][vc_column][vc_column_text]

Lisaks eeltoodule soovime kõik aina mugavamat elu, mis toob kaasa meie kõigi keskkonnamõju kasvu. Arenenud riikides, kus tarbimine kõrgem, on inimeste aastane süsiniku jalajälg enamasti suurem kui 10t/co2e, samas kui arengumaades on see 1-2t/co2e juures.

Huvitav, mis on nende kahe sihtgrupi erinevus?
Loomulikult majanduslik võimalus rohkem ja rohkem tarbida… seega,

kas CO2e kogus ja tarbimine on ehk omavahel seotud?
 

[/vc_column_text][/vc_column][/vc_row][vc_row][vc_column][vc_column_text]

Kuidas massiliselt kasvavat tarbimist ja seeläbi tekkivat koormust keskkonnale vähendada?

Ei, ma keeldun mõistmast, et tavalise süsihappegaasi eemaldamine atmosfäärist midagi muudab. Antud tegevus on võitlus tuuleveskitega. Probleemi mitte lahendamine, vaid pidev tagajärgedega tegelemine. Olen nõus, et süsihappegaasi konsentratsioon atmosfääris on tõusnud ca 280ppm 400ppm-I tasemele, aga see kõik on vaid üks tagajärgedest.

Eelkõige on ajendiks tööstusrevolutsioon, mis võimendanud meeletult tarbimist, sest toodete hinnad on langenud ja asjade kättesaadavus kasvanud.

Ületootmine, ületarbimine koos vastutustundetu tegutsemisega on kasvava keskkonnamõju peamine vedur.

Süsihappegaasi “geniaalne” sidumine tekitab paralleeli, kus maja katus laseb vett läbi, aga selle asemel, et mõelda, kuidas antud leke peatada, asetame augu alla vee kogumiseks ämbri ämbri järel. Ilmselgelt selline tegevus ei lahenda probleemi ja tegu on enesepettusega.

Keemiaõpetaja rääkis koolis, et süsinihappegaas on nähtamatu gaas, aga all olevad pildid maailmast ei ole nähtamatud.

Vajame lahendust, mis takistab vastutustundetut ebakvaliteetsete asjade turule jõudmist!

[/vc_column_text][/vc_column][/vc_row][vc_row][vc_column][vc_gallery interval=”3″ images=”8157″ img_size=”large”][/vc_column][/vc_row][vc_row][vc_column][vc_video link=”https://youtu.be/WfGMYdalClU” title=”Keskkond ja inimene: Vestmann all ja Piibeleht peal…”][/vc_column][/vc_row][vc_row][vc_column][vc_column_text]

Mäletan TTÜ õppejõu Enn Loigu poolt rõhutatud parimat keskkonnamõju vähendamisega seotud lauset: “probleemi ennetamine on alati mõistlikum ja soodsam kui hilisemate tagajärgedega tegelemine.” Tema tõi välja Purtse jõe, mis on suurepärane näide, sest just hiljuti tehti antud jõgi “korda” ca 20 miljoni euro eest. Purtse jõe ökosüsteemi rikkus samuti tootmine, täpsemalt põlevkivist inimeste jaoks vajalike ressursside valmistamine.

Suuremaks keskkonna juurprobleemiks ongi ületootmine ja ületarbimine ning täielik, mis saab pärast vastutustunde puudumine.

Viimati kui vaatasin nägi planeet välja selline:

Jääb mulje, et rohepööret tehakse lokaalselt:

See on sama loogiline, kui käin trennis ja treenin ainult oma paremat kätt, kuid kogu muu keha jätan hooleta. Kui eesmärk on saavutada tervik ühiskonna väiksem keskkonnamõju ja parem elukvaliteet kõigile ei saa me teha lokaalset muutust, sest tervikpildis ei muuda see mitte kui midagi.

Meil ei ole vaja kitsa sihtgrupi rohepööret! Meil on vaja ülemaailmset roherevolutsiooni, mis haaraks kaasa kogu planeedi elanikkonna!

[/vc_column_text][/vc_column][/vc_row][vc_row][vc_column][vc_column_text]

Kuid kuidas?

Üks efektiivsemaid majandusmudeleid maailmas on kapitalism ehk jätkusuutlik (kasumit teeniv) ettevõtlus.

Roherevolutsioon peab olema samal loogikal põhinev.

Vaatleme roherevolutsiooni kui potentsiaalset ärimudelit, mille peamiseks eesmärgiks on juba toodetud toodete ja teenuste maksimaalne taaskasutus ühiskonnas.

Nii nagu igas ärimudelis eksisteerivad tootjad (tavalises ärimudelis toodavad enamasti ettevõtjad) ja tarbijad.
Esmalt, et maksimaalne taaskasutus juhtuks on vaja targalt tarbida! Majanduslikult jõukam sihtgrupp saab olla veduriks ehk teha jätkusuutlikke oste = toota tooteid taaskasutamiseks. Tarbijad, kes majanduslikel põhjustel ei saa teha jätkusuutlikke oste, saavad olla tarbijad ehk taaskasutajad.

Tavalises ärimudelis hoiab tootja oma klienti, roherevolutsiooni õnnestumiseks peab tootja samuti hoolima tarbijast ehk oma kliendist, kuid vaid nii palju, et teeb jätkusuutlikud ostud, hoiab asju heaperemehelikult ja suunab need vastutustundlikult edasi klientidele, kes on nõus esmaste kasutajate keskkonnamõju jagama ehk vastutama toodete elukaarte korrektse lõpu eest.

Visualiseerime: roherevolutsiooni majanduslikult jõukam sihtgrupp (tootjad) on kujutatud väiksema hammasrattana (läbimõõt 1cm) ja majanduslikult nõrgem sihtgrupp (tarbijad) on sümboliseeritud suurema hammasrattana (läbimõõt 7cm). Proportsioonid on võetud arvestades 8 miljardit inimest maailmas.

Esimesel näitel liiguvad need hammasrattad ilma ketita, tarbivad kiirelt ja pidevalt ning vahepeal õnnestub ka midagi taaskasutada. Lausa kohutav on mõelda, et tänasel päeval puudub meil igasugune statistika, kui palju õnnestub reaalselt juba toodetud ja tarbitud asju taaskasutada, sest meil puudub kahte erinevat sihtgruppi ühendav vastutustunde kett.

Sten kujundab õiges suuruses hammasrattad ja visualiseerib mõlema poolt pidevat tarbimist ja ühtsuse puudumist

Roherevolutsioon on visioon kahest hammasrattast, mida ühendab vastutustunde kett. Igalt pisema hammasratta hambalt kannab kett tooted edasi suuremale hammasrattale. Tarbimist veab väiksem hammasratas, sest väiksem grupp on “tootjad”, kes saavad võimaldada suurele grupile taaskasutuse. Kett omakorda võimaldab kontrollida, et mõlemad hammasrattad töötavad sümbioosis vähendamaks mõõdetult meie kogu süsteemi ehk kõigi süsiniku jalajälge.

Kahe erineva mudeli vaatlemisel näeme, et teisel juhul väheneb kokkuvõttes tarbimine 40% ulatuses:

matemaatiline valem koos muutujatega tõestamaks teoreemi: tulekul 😀

[/vc_column_text][/vc_column][/vc_row][vc_row][vc_column][vc_column_text]

Roherevolutsiooni eesmärk on kõikide juba toodetud kvaliteetsete toodete maksimaalne mõõdetud taaskasutus ja seeläbi ebakvaliteetsete toodete tarbimata ja tootmata jätmine.

Analoogset lähenemist saab kopeerida enamus valdkondadesse, peame aru saama, et mängime tänasel päeval kahte erinevat mängu, üks on kapitalism ja teine rohekapitalism, esimene eesmärk on meil kõigil alati teenida maksimaalset tulu, kuid peame järjest rohkem mõtlema sellele, et teha seda minimaalsete keskkonnamõjudega.

Roherevolutsiooni kõige põnevam osa on see, et inimesed saavad vastavalt oma võimalustele alati kahe hammasratta kategoorias liikuda.

Omad võimalust teha uus ja jätkusuutlik ost, saad olla pisem hammasratas, kui seda teha ei saa, ole suurem hammasratas, mõlemal juhul omad keskkonnale olulist rolli.

Antud loogikat kasutades on meil võimalik vähendada ebakvaliteetsete toodete tootmist ja tarbimist rohkem kui 40% võrra.

Ei pea ennast üldse tundma pahasti, kui tarbid, aga vali lihtsalt õige hammasratas, kus saad momendil olla.

Reaalselt mõõdetav taaskasutus läbi vastutavate kogukondade on võti meie kõigi ökoloogilise jalajälje vähendamiseks ja viib mitte ainult ühe väikse sihtgrupi, vaid kogu maailma parema, kvaliteetsema ja turvalisema elu poole!

On ju huvitav revolutsioon, milles osaleda: tule meiega ja tõestame koos antud teoreemi tõepärasuse!

[/vc_column_text][/vc_column][/vc_row]